Impetigo - Impetiigo
☆ Saksamaa 2022. aasta Stiftung Warentesti tulemustes oli tarbijate rahulolu ModelDermiga vaid veidi madalam kui tasuliste telemeditsiini konsultatsioonidega.
Impetiigo juhtum lõual. Impetiigot tuleks kahtlustada juhul, kui väikelapsel pole vigastusi, kuid haavataolised kahjustused levivad.
Erinevalt atoopilisest dermatiidist vajab impetiigo antibiootikumravi ja võib steroidide kasutamisel süveneda.
References
Impetigo , kõige levinum bakteriaalne nahainfektsioon kahe- kuni viieaastastel lastel, on kahte peamist tüüpi: mittebulloosne (70% juhtudest) ja bulloosne (30% juhtudest) . Mittebulloosset impetiigo põhjustab tavaliselt Staphylococcus aureus või Streptococcus pyogenes. Selle tunneb ära meevärvi koorikutest näol ja jäsemetel ning see on peamiselt suunatud nahale või võib nakatada putukahammustusi, ekseemi või herpeedilisi kahjustusi. Ainuüksi S. Aureus'e põhjustatud bulloosne impetiigo põhjustab suuri, lõtvunud punne ja mõjutab sageli piirkondi, kus nahk hõõrub kokku. Mõlemad tüübid kaovad tavaliselt kahe kuni kolme nädala jooksul ilma armistumiseta ja tüsistused on haruldased, kõige raskem on poststreptokokk-glomerulonefriit. Ravi hõlmab paikseid antibiootikume (mupirocin, retapamulin, and fusidic acid) . Suukaudsed antibiootikumid võivad olla vajalikud suurte bulladega impetiigo korral või siis, kui paikne ravi ei ole teostatav. Kuigi mitmed suukaudsed antibiootikumid (amoxicillin/clavulanate, dicloxacillin, cephalexin, clindamycin, doxycycline, minocycline, trimethoprim/sulfamethoxazole, and macrolides) on valikuvõimalused, ei ole penitsilliin efektiivne. Paikselt kasutatavad desinfektsioonivahendid ei ole nii head kui antibiootikumid ja neid tuleks vältida. Fusidic acid, mupirocin, and retapamulin on efektiivsed metitsilliinile tundlike S. Aureus'e ja streptokokkinfektsioonide vastu. Clindamycin on kasulik methicillin-resistant S. Aureus nakkuse kahtluse korral. Trimethoprim/sulfamethoxazole toimib metitsilliiniresistentse S. Aureuse vastu, kuid sellest ei piisa streptokokkinfektsiooni korral.
Impetigo, the most common bacterial skin infection in children aged two to five, comes in two main types: nonbullous (70% of cases) and bullous (30% of cases). Nonbullous impetigo is typically caused by Staphylococcus aureus or Streptococcus pyogenes. It's recognized by honey-colored crusts on the face and limbs and mainly targets the skin or can infect insect bites, eczema, or herpetic lesions. Bullous impetigo, caused solely by S. aureus, leads to large, flaccid bullae and often affects areas where skin rubs together. Both types usually clear up within two to three weeks without scarring, and complications are rare, with poststreptococcal glomerulonephritis being the most severe. Treatment involves topical antibiotics (mupirocin, retapamulin, fusidic acid). Oral antibiotics might be necessary for impetigo with large bullae or when topical treatment isn't feasible. While several oral antibiotics (amoxicillin/clavulanate, dicloxacillin, cephalexin, clindamycin, doxycycline, minocycline, trimethoprim/sulfamethoxazole, macrolides) are options, penicillin isn't effective. Topical disinfectants aren't as good as antibiotics and should be avoided. Fusidic acid, mupirocin, retapamulin are effective against methicillin-susceptible S. aureus and streptococcal infections. Clindamycin is useful for suspected methicillin-resistant S. aureus infections. Trimethoprim/sulfamethoxazole works against methicillin-resistant S. aureus, but isn't enough for streptococcal infection.
Impetigo, the most common bacterial skin infection in children aged two to five, comes in two main types: nonbullous (70% of cases) and bullous (30% of cases). Nonbullous impetigo is typically caused by Staphylococcus aureus or Streptococcus pyogenes. It's recognized by honey-colored crusts on the face and limbs and mainly targets the skin or can infect insect bites, eczema, or herpetic lesions. Bullous impetigo, caused solely by S. aureus, leads to large, flaccid bullae and often affects areas where skin rubs together. Both types usually clear up within two to three weeks without scarring, and complications are rare, with poststreptococcal glomerulonephritis being the most severe. Treatment involves topical antibiotics (mupirocin, retapamulin, fusidic acid). Oral antibiotics might be necessary for impetigo with large bullae or when topical treatment isn't feasible. While several oral antibiotics (amoxicillin/clavulanate, dicloxacillin, cephalexin, clindamycin, doxycycline, minocycline, trimethoprim/sulfamethoxazole, macrolides) are options, penicillin isn't effective. Topical disinfectants aren't as good as antibiotics and should be avoided. Fusidic acid, mupirocin, retapamulin are effective against methicillin-susceptible S. aureus and streptococcal infections. Clindamycin is useful for suspected methicillin-resistant S. aureus infections. Trimethoprim/sulfamethoxazole works against methicillin-resistant S. aureus, but isn't enough for streptococcal infection.
Impetigo on teatud bakterite põhjustatud tavaline nahainfektsioon, mis levib kergesti kontakti kaudu. Tavaliselt ilmneb see kollaka koorikuga kaetud punaste laikudena ja võib põhjustada sügelust või valu. See infektsioon esineb kõige sagedamini lastel, kes elavad soojas ja niiskes kohas. See võib ilmneda villidena või ilma nendeta. Kuigi see mõjutab sageli nägu, võib see ilmneda kõikjal, kus nahas on purunemine. Diagnoos põhineb peamiselt sümptomitel ja selle väljanägemisel. Ravi hõlmab tavaliselt nii paikseid kui ka suukaudseid antibiootikume koos sümptomite juhtimisega.
Impetigo is a common infection of the superficial layers of the epidermis that is highly contagious and most commonly caused by gram-positive bacteria. It most commonly presents as erythematous plaques with a yellow crust and may be itchy or painful. The lesions are highly contagious and spread easily. Impetigo is a disease of children who reside in hot humid climates. The infection may be bullous or nonbullous. The infection typically affects the face but can also occur in any other part of the body that has an abrasion, laceration, insect bite or other trauma. Diagnosis is typically based on the symptoms and clinical manifestations alone. Treatment involves topical and oral antibiotics and symptomatic care.
Impetigo is a common infection of the superficial layers of the epidermis that is highly contagious and most commonly caused by gram-positive bacteria. It most commonly presents as erythematous plaques with a yellow crust and may be itchy or painful. The lesions are highly contagious and spread easily. Impetigo is a disease of children who reside in hot humid climates. The infection may be bullous or nonbullous. The infection typically affects the face but can also occur in any other part of the body that has an abrasion, laceration, insect bite or other trauma. Diagnosis is typically based on the symptoms and clinical manifestations alone. Treatment involves topical and oral antibiotics and symptomatic care.
impetiigo (impetigo) on tavaliselt põhjustatud Staphylococcus aureusest või Streptococcus pyogenesest. Kokkupuutel võib see levida inimeste ümber või nende vahel. Laste puhul on see nakkav nende õdedele-vendadele.
Ravi toimub tavaliselt antibiootikumide kreemidega, nagu mupirotsiin või fusidiinhape. Suu kaudu manustatavaid antibiootikume, näiteks tsefaleksiini, võib kasutada, kui kahjustatud on suured alad.
impetiigo (impetigo) mõjutas 2010. aastal umbes 140 miljonit inimest (2% maailma elanikkonnast). See võib esineda igas vanuses, kuid kõige sagedamini esineb see väikelastel. Tüsistusteks võivad olla tselluliit või poststreptokokk-glomerulonefriit.
○ Ravi ― OTC ravimid
* Kuna impetiigo on nakkushaigus, ei tohi steroidsalve kasutada. Kui teil on raskusi impetiigokahjustuste eristamisega ekseemidest, võtke palun börsiväliseid antihistamiine ilma steroidseid salve kasutamata.
#OTC antihistamine
* Palun määri kahjustusele OTC antibiootikumi salvi.
#Bacitracin
#Polysporin