Keloidhttps://et.wikipedia.org/wiki/Keloid
☆ Saksamaa 2022. aasta Stiftung Warentesti tulemustes oli tarbijate rahulolu ModelDermiga vaid veidi madalam kui tasuliste telemeditsiini konsultatsioonidega. relevance score : -100.0%
References Keloid 29939676 NIH
Keloidid tekivad ebatavalise paranemise tõttu pärast nahavigastusi või põletikku. Nende arengule aitavad kaasa geneetilised ja keskkonnategurid, mille esinemissagedus on suurem Aafrika, Aasia ja Hispaania päritolu tumedanahalistel inimestel. Keloidid tekivad siis, kui fibroblastid muutuvad üliaktiivseks, tekitades liigselt kollageeni ja kasvufaktoreid. See viib suurte, ebanormaalsete kollageenikimpude moodustumiseni, mida nimetatakse keloidseks kollageeniks, koos fibroblastide arvu suurenemisega. Kliiniliselt ilmnevad keloidid kindlate, kummise sõlmedena varem vigastatud piirkondades. Erinevalt tavalistest armidest ulatuvad keloidid esialgsest traumakohast kaugemale. Patsientidel võib tekkida valu, sügelus või põletustunne. Saadaval on erinevad ravimeetodid, sealhulgas steroidide süstimine, krüoteraapia, kirurgia, kiiritusravi ja laserravi.
Keloids result from abnormal wound healing in response to skin trauma or inflammation. Keloid development rests on genetic and environmental factors. Higher incidences are seen in darker skinned individuals of African, Asian, and Hispanic descent. Overactive fibroblasts producing high amounts of collagen and growth factors are implicated in the pathogenesis of keloids. As a result, classic histologic findings demonstrate large, abnormal, hyalinized bundles of collagen referred to as keloidal collagen and numerous fibroblasts. Keloids present clinically as firm, rubbery nodules in an area of prior injury to the skin. In contrast to normal or hypertrophic scars, keloidal tissue extends beyond the initial site of trauma. Patients may complain of pain, itching, or burning. Multiple treatment modalities exist although none are uniformly successful. The most common treatments include intralesional or topical steroids, cryotherapy, surgical excision, radiotherapy, and laser therapy.
Keloid treatments: an evidence-based systematic review of recent advances 36918908 NIH
Praegused uuringud näitavad, et silikoongeel või kattekiht koos kortikosteroidide süstidega on keloidide eelistatud esialgne ravi. Kaaluda võib ka täiendavaid ravimeetodeid, nagu intralesionaalne 5-fluorouratsiil (5-FU) , bleomütsiin või verapamiil, kuigi nende tõhusus on erinev. Laserteraapia, kombineerituna kortikosteroidide süstidega või oklusiooni all manustatavate steroididega, võib suurendada ravimite läbitungimist. Tõrksate keloidide puhul on osutunud tõhusaks kirurgiline eemaldamine, millele järgneb kohene kiiritusravi. Lõpuks on tõestatud, et silikoonkatte ja surveteraapia kasutamine vähendab keloidi kordumise tõenäosust.
Current literature supports silicone gel or sheeting with corticosteroid injections as first-line therapy for keloids. Adjuvant intralesional 5-fluorouracil (5-FU), bleomycin, or verapamil can be considered, although mixed results have been reported with each. Laser therapy can be used in combination with intralesional corticosteroids or topical steroids with occlusion to improve drug penetration. Excision of keloids with immediate post-excision radiation therapy is an effective option for recalcitrant lesions. Finally, silicone sheeting and pressure therapy have evidence for reducing keloid recurrence.
Keloids: a review of therapeutic management 32905614 NIH
Praegu ei ole kõigile sobivat ravi, mis tagaks keloidide püsivalt madala retsidiivide määra. Kasvuvõimalused, nagu laserite kasutamine koos steroididega või 5-fluorouratsiili kombineerimine steroididega, on aga paljulubavad. Tulevased uuringud võiksid keskenduda sellele, kui hästi toimivad uued ravimeetodid, nagu autoloogne rasvasiirdamine või tüvirakkudel põhinevad ravimeetodid, keloidide haldamisel.
There continues to be no gold standard of treatment that provides a consistently low recurrence rate; however the increasing number of available treatments and synergistic combinations of these treatments (i.e., laser-based devices in combination with intralesional steroids, or 5-fluorouracil in combination with steroid therapy) is showing favorable results. Future studies could target the efficacy of novel treatment modalities (i.e., autologous fat grafting or stem cell-based therapies) for keloid management.
Scar Revision 31194458 NIH
Armid on nahavigastuste järgse paranemisprotsessi tavaline osa. Ideaalis peaksid armid olema lamedad, õhukesed ja sobima nahavärviga. Paljud tegurid võivad põhjustada haava halba paranemist, nagu infektsioon, verevoolu vähenemine, isheemia ja trauma. Paksud, ümbritsevast nahast tumedamad või liigselt kokkutõmbuvad armid võivad põhjustada olulisi probleeme nii füüsilise funktsiooni kui ka emotsionaalse tervisega.
Scars are a natural and normal part of healing following an injury to the integumentary system. Ideally, scars should be flat, narrow, and color-matched. Several factors can contribute to poor wound healing. These include but are not limited to infection, poor blood flow, ischemia, and trauma. Proliferative, hyperpigmented, or contracted scars can cause serious problems with both function and emotional well-being.
Keloidseid arme nähakse sagedamini Aafrika, Aasia või Hispaania päritolu inimestel. 10–30-aastastel inimestel on suurem kalduvus keloidide tekkeks kui eakatel.
Kuigi need tekivad tavaliselt vigastuse kohas, võib keloid tekkida ka spontaanselt. Need võivad tekkida augustamise kohas ja isegi nii lihtsast asjast nagu vistrik või kriimustus. Need võivad tekkida tugevate akne või tuulerõugete armistumise, haavakoha infektsiooni, piirkonna korduva trauma, haava sulgemise ajal liigse nahapinge või haavasse sattunud võõrkeha tagajärjel.
Pärast operatsiooni võivad tekkida keloidsed armid. Need on levinumad mõnes kohas, näiteks rindkere keskosas (sternotoomiast), seljal ja õlgadel (tavaliselt akne tõttu) ja kõrvasagarates (kõrvaaugust). Neid võib esineda ka kehaaugustamisel. Kõige tavalisemad laigud on kõrvanibud, käed, vaagnapiirkond ja kraeluu kohal.
Saadaval on surveteraapia, silikoongeeli katmine, kahjustusesisene triamtsinoloonatsetoniid, krüokirurgia, kiiritusravi, laserravi, interferoon, 5-FU ja kirurgiline ekstsisioon.
○ Ravi
Hüpertroofsed armid võivad paraneda 5–10 kahjustusesisese steroidisüstiga 1-kuulise intervalliga.
#Triamcinolone intralesional injection
Laserravi võib proovida armistumisega seotud erüteemi korral, kuid triamtsinilooni süstid võivad erüteemi parandada ka armi tasandamiseks.
#Dye laser (e.g. V-beam)