Rohkem informatsiooni ― Eesti keel

Urticaria avaldub tavaliselt intensiivselt sügelevate, kõrgenenud õlavarredega. Mõnikord kaasneb aluskudede turse. Ravi hõlmab peamiselt teadaolevate vallandajate vältimist. Esmavaliku ravimid on uuemad antihistamiinikumid, mida saab vajadusel suurendada annusega. Täiendava toetuseks võib kasutada teisi ravimeid, näiteks vanemaid antihistamiinikumid, H2‑blokaatorid, leukotrieeni retseptori antagonistid, tugevamaid antihistamiinikumid ja lühiajalisi kortikosteroidide kuure. Kui urtikaaria püsib vaatamata nendele meetmetele, võidakse patsient suunata spetsialisti juurde täiendavate ravimeetodite, nagu omalizumab või cyclosporine, saamiseks.
Urticaria commonly presents with intensely itchy raised welts. It is sometimes accompanied by swelling of the underlying tissues. Treatment primarily involves avoiding triggers, if known. First-line medication includes newer antihistamines, which can be adjusted to higher doses if needed. Other medications like older antihistamines, H2 blockers, leukotriene receptor antagonists, stronger antihistamines, and short courses of corticosteroids can be added as extra support. In cases where urticaria persists despite these measures, patients might be referred to specialists for additional therapies such as omalizumab or cyclosporine.

See ülevaade kirjeldab urtikaaria ravi uusimaid juhiseid ning pakub uusi arusaamu selle põhjustest.
This review outlines the latest guidelines for treating urticaria and offers new understandings of its causes.

Second-generation H1-antihistamines (e.g., cetirizine, loratadine, fexofenadine), Omalizumab, Ciclosporin, and short courses only of systemic corticosteroids