Toxic epidermal necrosis - Toksiline Epidermaalne Nekrooshttps://en.wikipedia.org/wiki/Toxic_epidermal_necrolysis
Toksiline Epidermaalne Nekroos (Toxic epidermal necrosis) on raske nahareaktsiooni tüüp. Varaste sümptomite hulka kuuluvad palavik ja gripilaadsed sümptomid. Paar päeva hiljem hakkab nahk villitama ja kooruma, moodustades valusaid ketendavaid kohti. On oluline, et tavaliselt oleksid kaasatud ka limaskestad, näiteks suu. Tüsistuste hulka kuuluvad dehüdratsioon, sepsis, kopsupõletik ja mitme organi puudulikkus.

Kõige tavalisem põhjus on teatud ravimid, nagu lamotrigiin, karbamasepiin, allopurinool, sulfoonamiidantibiootikumid ja nevirapiin. Riskifaktoriteks on HIV ja süsteemne erütematoosluupus. Ravi toimub tavaliselt haiglas, näiteks põletushaavade või intensiivravi osakonnas.

○ Ravi
See on tõsine haigus, nii et kui teie huuled või suu on kahjustatud või nahal tekivad villid, pöörduge niipea kui võimalik oma arsti poole.
Kahtlaste ravimite kasutamine tuleb lõpetada. (nt antibiootikumid, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid)

☆ Saksamaa 2022. aasta Stiftung Warentesti tulemustes oli tarbijate rahulolu ModelDermiga vaid veidi madalam kui tasuliste telemeditsiini konsultatsioonidega.
  • Iseloomulik nahakaotus Toksiline Epidermaalne Nekroos (Toxic epidermal necrosis)
  • TENS ― 10. päev
  • Necrolysis epidermalis toxica
  • Varajases staadiumis villid võivad kiiresti areneda, haarates mõne päeva jooksul kogu keha.
References Stevens–Johnson Syndrome and Toxic Epidermal Necrolysis: A Review of Diagnosis and Management 34577817 
NIH
Stevens-Johnson Syndrome (SJS) ja Toxic Epidermal Necrolysis (TEN) on haruldased seisundid, mille puhul nahal esineb ulatuslik nekroos ja naha koorumine. Ravi osas on tsüklosporiin SJS-i puhul väga efektiivne, samas kui intravenoosse immunoglobuliini (IVIg) ja kortikosteroidide kombinatsioon toimib kõige paremini SJS-i ja TEN-i juhtudel.
Stevens-Johnson Syndrome (SJS) and Toxic Epidermal Necrolysis (TEN) are rare diseases that are characterized by widespread epidermal necrosis and sloughing of skin. Regarding treatment, cyclosporine is the most effective therapy for the treatment of SJS, and a combination of intravenous immunoglobulin (IVIg) and corticosteroids is most effective for SJS/TEN overlap and TEN.
 Toxic Epidermal Necrolysis: A Review of Past and Present Therapeutic Approaches 36469487
Toxic epidermal necrolysis (TEN) on tõsine nahareaktsioon, mis on põhjustatud teatud ravimitest ja immuunsüsteemi aktiivsusest, mille tagajärjeks on naha välimise kihi (epidermise) ulatuslik eraldumine, mis mõjutab rohkem kui 30% kehapinnast. TEN-i suremus on üle 20%, sageli infektsioonide ja hingamisraskuste tõttu. Reaktsiooni põhjustava ravimi kasutamise lõpetamine, toetava ravi pakkumine ja täiendavate ravimeetodite kasutamine võib tulemust parandada. Hiljutised uuringud on näidanud, et randomiseeritud kontrollitud uuringute ja mitmete uuringute analüüside põhjal võivad abiks olla sellised ravimid nagu tsüklosporiin, kasvaja nekroosifaktori alfa inhibiitorid ning intravenoosse immuunglobuliini ja kortikosteroidide kombinatsioon.
Toxic epidermal necrolysis (TEN) is a serious skin reaction caused by certain medications and immune system activity, resulting in large-scale detachment of the outer skin layer (epidermis), affecting more than 30% of the body's surface. TEN has a mortality rate of over 20%, often due to infections and breathing difficulties. Stopping the medication causing the reaction, providing supportive care, and using additional treatments can improve the outcome. Recent studies have shown that drugs like cyclosporine, tumor necrosis factor alpha inhibitors, and a combination of intravenous immune globulin and corticosteroids can be helpful, based on randomized controlled trials and analyses of multiple studies.
 Toxic Epidermal Necrolysis and Steven–Johnson Syndrome: A Comprehensive Review 32520664 
NIH
Recent Advances: There is improved understanding of pain and morbidity with regard to the type and frequency of dressing changes. More modern dressings, such as nanocrystalline, are currently favored as they may be kept in situ for longer periods. The most recent evidence on systemic agents, such as corticosteroids and cyclosporine, and novel treatments, are also discussed.