Rohkem informatsiooni ― Eesti keel

Urticarial vasculitis on haruldane seisund, mida iseloomustavad pikaajalised või korduvad nõgestõve episoodid. Kuigi selle nahasümptomid võivad sarnaneda kroonilise nõgestõvega, on need ainulaadsed, kuna nõgestõbi püsib vähemalt 24 tundi ja võib pärast pleekimist põhjustada tumedaid laike. Kuigi sageli teadmata põhjusega, võivad selle mõnikord vallandada teatud ravimid, infektsioonid, autoimmuunhaigused, verehaigused või vähk. Mõned uuringud on seda isegi COVID-19 ja H1N1 gripiga seostanud. See võib mõjutada ka teisi kehaosi, nagu lihased, neerud, kopsud, magu ja silmad. Kuigi teatud tüüpi koeuuring võib diagnoosi kinnitada, ei ole see alati vajalik. Ravi algab tavaliselt kergematel juhtudel antibiootikumide, dapsooni, kolhitsiini või hüdroksüklorokviiniga. Raskematel juhtudel võib vaja minna ravimeid, mis pärsivad immuunsüsteemi, nagu metotreksaat või kortikosteroidid. Hiljuti on bioloogilised ravimeetodid (rituximab, omalizumab, interleukin-1 inhibitors) näidanud paljutõotust rasketel juhtudel.
Urticarial vasculitis is a rare clinicopathologic entity that is characterized by chronic or recurrent episodes of urticarial lesions. Skin findings of this disease can be difficult to distinguish visually from those of chronic idiopathic urticaria but are unique in that individual lesions persist for ≥24 hours and can leave behind dusky hyperpigmentation. This disease is most often idiopathic but has been linked to certain drugs, infections, autoimmune connective disease, myelodysplastic disorders, and malignancies. More recently, some authors have reported associations between urticarial vasculitis and COVID-19, as well as influenza A/H1N1 infection. Urticarial vasculitis can extend systemically as well, most often affecting the musculoskeletal, renal, pulmonary, gastrointestinal, and ocular systems. Features of leukocytoclastic vasculitis seen on histopathologic examination are diagnostic of this disease, but not always seen. In practice, antibiotics, dapsone, colchicine, and hydroxychloroquine are popular first-line therapies, especially for mild cutaneous disease. In more severe cases, immunosuppressives, including methotrexate, mycophenolate mofetil, azathioprine, and cyclosporine, as well as corticosteroids, may be necessary for control. More recently, select biologic therapies, including rituximab, omalizumab, and interleukin-1 inhibitors have shown promise for the treatment of recalcitrant or refractory cases.

35-aastane mees saabus 15-päevase ajalooga erepunase valuliku lööbega nii reitel kui ka säärtel koos liigesevaluga. Tal oli nädal aega enne lööbe tekkimist kuseteede põletik. Tema nahal oli reide ja säärte mõlemal küljel mitu õrna, rõngakujulist, osaliselt pleegitavat punast naastu. Talle anti nädala jooksul suukaudselt prednisolooni (40 mg päevas) koos mitteuinutava antihistamiiniga (feksofenadiin) . Nädalaga kadusid kõik lööbed täielikult. Järgmise 6 kuu regulaarsete kontrollide jooksul lööbeid enam ei esinenud.
A 35-year-old man came in with a 15-day history of bright red, painful rashes on both thighs and legs, along with joint pain. He had a urinary tract infection for a week before the rash appeared. His skin showed several tender, ring-shaped, partially blanchable, red plaques on both sides of his thighs and legs. He was given oral prednisolone (40mg/day) for a week along with a non-drowsy antihistamine (fexofenadine). Within a week, all the rashes disappeared completely. There were no more rashes during the next 6 months of regular check-ups.